Kaspar avastab maailma.

Kuigi kõik õuevõimalused on siin olles Kasparile käpaulatuses olnud, otsustas ta alguses oma kõikvõimsa järjekindlusega ennast sildistada kui toakassi. Ei aidanud ilus ilm, justkui kogemata lahti unustatud verandauks ega isegi õrn müts, mis teda maailma poole suunas. Kaspar teadis vägagi täpselt, et tema koht on toas.
Kuni ühel päeval avastas ta verandal musta jõllitava kassi. Ja nii nad siis istusid ja vahtisid üksteist tund aega. Sellest päevast muutus siis niipalju, et Kaspar on juba õues käimisele poolenisti alla kirjutamas.
Päevavalges teda endiselt õue ei saa. Ei meelitades ega sundolukorraga. Aitab ainult pimeduse saabumine. Siis istub Kaspar ukse taga, küsib iga 5 minuti vaheldudes õue-tuppa-õue ja teeb seda loomulikult piirkonna kõige haledama ja peenema kassihäälega. Seega, protsessime. Vaikselt.

Ühel päeval oli Kaspar kadunud. Looutsetult. Kuni istusin diivanile ja märkasin, et lae alt, köögikapi pealt helgivad vastu hõõguvad mummud. Niisiis on Kasparil sellest ajast peale oma lemmikkoht. Istub seal ja jälgib meie tegemisi. Las arvab, et on selle maja kunn.
Millega seoses meenub küll täiesti seosetult Wintston Churchilli tsitaat. "Mulle meeldivad sead. Kõik koerad vaatavad sulle alt üles. Kõik kassid vaatavad sulle ülalt alla. Ainult siga vaatab sind kui võrdset. " Ei tea mille eest, aga peale seda mõttetera on põrsaprouad ja -herrad minu käest nii mõnedki rammusad plusspunktid korjanud.