Kaspar avastab maailma.

Kuigi kõik õuevõimalused on siin olles Kasparile käpaulatuses olnud, otsustas ta alguses oma kõikvõimsa järjekindlusega ennast sildistada kui toakassi. Ei aidanud ilus ilm, justkui kogemata lahti unustatud verandauks ega isegi õrn müts, mis teda maailma poole suunas. Kaspar teadis vägagi täpselt, et tema koht on toas.
Kuni ühel päeval avastas ta verandal musta jõllitava kassi. Ja nii nad siis istusid ja vahtisid üksteist tund aega. Sellest päevast muutus siis niipalju, et Kaspar on juba õues käimisele poolenisti alla kirjutamas.
Päevavalges teda endiselt õue ei saa. Ei meelitades ega sundolukorraga. Aitab ainult pimeduse saabumine. Siis istub Kaspar ukse taga, küsib iga 5 minuti vaheldudes õue-tuppa-õue ja teeb seda loomulikult piirkonna kõige haledama ja peenema kassihäälega. Seega, protsessime. Vaikselt.

Ühel päeval oli Kaspar kadunud. Looutsetult. Kuni istusin diivanile ja märkasin, et lae alt, köögikapi pealt helgivad vastu hõõguvad mummud. Niisiis on Kasparil sellest ajast peale oma lemmikkoht. Istub seal ja jälgib meie tegemisi. Las arvab, et on selle maja kunn.
Millega seoses meenub küll täiesti seosetult Wintston Churchilli tsitaat. "Mulle meeldivad sead. Kõik koerad vaatavad sulle alt üles. Kõik kassid vaatavad sulle ülalt alla. Ainult siga vaatab sind kui võrdset. " Ei tea mille eest, aga peale seda mõttetera on põrsaprouad ja -herrad minu käest nii mõnedki rammusad plusspunktid korjanud.

Persoona.

Nii nagu see elu on üks juhtumiste jada ja äratundmisrõõm, kukkusin siin olles suure potsatusega luuletuste otsa. Ja ei saanud sealt kohe kuidagi välja. Tänu ööülikooli teemade seeriast justkui kogemata leitud Doris Kareva loengule meenus kui väga ma mõned aastad tagasi ta luulet armastasin - vanamoeline ja lihtsakoeline. Lihtne. Kerge. Õhuline.
Aga eks sellega ongi vist nii, nagu ta ühes loengus ütles, et kui oled suutnud sõna lahti mõtestada, siis ilmselt ei saa sa sellest sõnast veel päris täpselt aru :)


Linnusulega liivale, õitsva oksaga õhku,
sõrmega Sinu paljale seljale
kirjutan salasõna  -
ürgse, õrna ja vägeva,
mida ei mõõda mõte ega kängitse keel.
Mänglev valguslaik veel,
särav sähvatus, ülesvõte ja ilmutus:
maailmavanune tuul
läbi meie on teel.

D.K.


Sa lakkasid olemast ime
mu jaoks. Ma mõistsin
Su ära.
Kuid siiski
see selguse sära,
see kumendus imeline
Su ümbert ei kao.
Mis tunne on olla Sina?
Mis tunne on olla lill,
puu, taevas?
Mis tunne on olla mõte?

D.K.

Ööülikool

Viimasel ajal olen vaikselt mõtisklenud selle üle, mis on see meie väike "müra", mis meid ümbritseb ja kui palju sellest on olnud valik. Ehk seisavad seetõttu viimasel ajal nii raadio kui tv vaikides.
Seega olin õnnelik kui leidsin natuke väiksema mürakaru "Ööülikooli", mille avastasin puhtjuhuslikult Aleksei Turovski loengumaterjale otsides. Ja nagu ikka, kummardud vahel mererannast karpi korjama ja avastad midagi veel põnevamat. Seekord oli selleks erinevate inmeste lähenemised meie armsale väikesele maailmale ja selle iseärasustele. Tahkudele. Kasvamistele. Avatusele. Mõnus on kuulata kui ei pea ainult kuulma, vaid saabki kuulata, sõna otseses mõttes. Ühesõnaga minu väikesed mõnusa mõtteampsud - Ööülikool

Kuulõhna manu

Kuu vajub vaikides akendest mööda,
vaikides libiseb linnadest üle.
Põuasel ajal, hilisel ööl näen,
Pegasus perutab kuulõhna üles.